Rooma

Hariduse sisu:

Esimene reaalne olemasolu Rooma koolist  on aastast 449. ema, kus just tüdrukud käisid koolis oma hoidja saatel. Hiljem teatakse vähestest väikelinna koolidest, kus käisid jõukate vanemate lapsed. Riik ei puutunud koolide tegevusse, ei keelanud ega käskinud ehk koolidel puudus riigipoolne kontroll. Isad vastutasid selle eest, kelle hoolde nad oma poja õppima jätsid. Rooma kooli nimi oli ludus. Kooli avamiseks polnud vaja luba küsida, seda võis teha ükskõik kes. Õppeprotsess oli lärmakas: pähe õpiti valju häälega. Koolides õpetati algteadmisi nt lugemist, kirjutamist, arvutamist. Elementaarne kirjaoskus oli roomlaste seas levinud. Õpetaja pärines pigem ühiskonna madalamatest kihtidest.

Kooli astuti u 7-aastaselt. Algkoolid olid vaesed: vaid lauad ja pingid. Poodiumil oli seljaga tool, kus õpetaja juhtis oma auditooriumi. Õpetaja õpetas istudes, lapsed õppisid samuti istudes, ainult vastamise ajal pidid nad tõusma püsti. Kirjutamiseks kasutati vahatud puutahvlikesi, millele kraabiti stiilusega tähemärke, ühes otsast terava ja teisest otsast lameda pulgaga. Tahvli ja stiiluse sai laps kaasa kodust. Vööl kanti tindipotti. Õpperaamatud, mis olid pigem haruldased. asetati erilisse silindrikujulisse puutopsikusse.

Vahatahvel ja stiilus.

 https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/11/Table_with_was_and_stylus_Roman_times.jpg/1024px-Table_with_was_and_stylus_Roman_times.jpg

Koolitöö algas varahommikul ning seejärel lõunatati kodus. Koolipäeva pikkus sõltus õpetajast. Tihti toimus õppetöö just värske õhu käes. Lugema õppimist alustati tähestiku tundma õppimisega. Seejärel õpiti kasutama tähti silpidena, sõnadena ja lõpuks lausetena. Kirjutama õppimisel juhtis õpetaja alguses õpilase kätt või kirjutas ette näiteid, mida õpilane püüdis üle kirjutada ja järele teha. Arvutamist õpiti valju häälega lugedes või lauldes. Arvutati sõrmedel, seejärel arvelaual ja lõpuks ka vahatahvlitel. Õpilased jagunesid vanuse ja andekuse järgi gruppidesse, andekamad eesotsas. Nemad sai alati esimese võimaluse vastata, lugeda ette oma töid ja olid oma kaasõpilastele repetiitorid (ehk järeleaitajad). Igas grupis tehti kontrolltöid. Kooli vaheaeg kestis 4 kuud: juunist oktoobri alguseni ning samuti olid religioossed pühad vabad.

Järgmine etapp oli grammatikuse kool. Sinna kooli jõudsid lapsed vanuses 12-13. Grammatikuse kool lõppes u 16-aastaselt. Kool oli teistest jõukam: seal olid kuulsate kirjanike büstid, reljeefid eepiliste poeemide tuntumate stseenidega, geograafilised kaardid. Koolid polnud kinnised, seega võisid lapsevanemad, sõbrad kohapeal olla.

Stseen grammatikuse koolist.

 https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIN2VHltJ6J1p1vyb_HuAgFSOe7L18_q6CXl0N_z2XBMu1Mpo8BIfroj4d9f85r-cXF1rmsIqf_f05R2YLzVUah911TInZyjihS56OE1XjP46UXNG7UBQdoYw1IayhF6EdcN_0jQZ6XgU/s1600/aba94c2705daeea2f84d681e6c0bdbc9.png

Peaaineteks olid lugemine ja arutlus, kreeka ja ladina keele kirjalikud ja suulised tööd. Enamiku ajast kõneles õpetaja, õpilastelt küsiti küsimusi vähe. Õpilaste töö tunnis oli märkmete tegemine, aga see viis tihti selleni, et õpilased ei saanud hästi aru tunnis räägitust. Teine töö tunnis oli kirjalike tööde tegemine, luule proosasse ümber panemine,  sentensi (ehk oma arvamuse) arendamine, väikeste jutukeste koostamine kas luule või mütoloogilistel teemadel.

Pärast grammatikuse kooli läksid noormehed riitori juurde kooli, kus riitor andis õpilastele võtteid selleks, et neid ette valmistada poliitilise ja kohtuoraatori praktiliseks tegevuseks. Õpilasi sunniti kirjutama süüdistuskõnesid mõne pahe vastu, nagu mängukirg, kõrkus, türannia. Kõned kanti kaasõpilastele ette, kes siis andsid tagasisidet. Mõned noormehed õppisid spetsiaalseid teadusi nt loodusteadused ja matemaatika. Astronoomiat õpiti nii palju, et leida vastuseid igapäevaelu küsimustele. Muusikat õpetati selleks, et mõista paremini luulet ja harjutada hääleaparaati kõnede pidamiseks. Samuti selleks, et õppida kontrollima oma hingamist ja jälgima keha liigutusi. Sportlikeks mängudeks olid jooks, ujumine, hüpped, mäng keppidega ja kettaheited.

Kui noormees oli õpingud lõpetanud, saatis isa tihti oma poja välismaale teadmisi täiendama. Teised, kes ei läinud, astusid pärast riitori juures õppimist kohe ühiskondlikku ellu. Nad valisid oma juhendajaks mõne tuntud oraatori või juristi ja said nende käealusteks. Mõned tegelesid edasi põllumajandusega. Hiljem hakkas riik järk-järgult sekkuma haridus- ja kooliküsimustesse. Hakati maksma õpetajatele palka, loodi provintsidesse suure hulga koole, mida toetati rahaliselt. Asutati grammatika-, retoorika-, meditsiini-, matemaatika-, ehitusmehaanika koole.

Õpetaja rollist:

Rooma õpetajad ei paistnud silma erilise kannatlikkusega: piisas väikesest õpilasepoolsest veast, kui õpetaja võis endast välja minna, karjuma hakata ja koguni kätele vaba voli anda. Õpetaja sõim oli koolipäeva juures tavaline. Pehmet kasvatust peeti hellitavaks ning see rikkuvat lapsed ära. Õpetajate viha võrreldi õpetaja pühendumusega oma töösse - nad lõid lapse näppe joonlauaga, karmimate juhtumiste korral anti nahkrihmaga.

Quintilianus (35-100 pKr) - esimene riiklikul palgal olev retoorikaõpetaja Roomas. Tema seisukoht oli, et kõnemehi tuleb hakata kasvatama maast madalast. Quintilianus soovitab lasta õpilastel vedada tähti puusse lõigatud tähemärke mööda, et juhtida nende ebakindlat kätt, kuid kindlasti ei soovita ta raskeid tähti vahele jätta. Tema jaoks oli oluline ausus, järjekindlus, võitluslikkus ja auahnus. Laste karistamine tähendas tema jaoks, et surutakse alla lapse häbitunne ja kutsutakse esile hirmu tunne. Keda ei suuda parandada noomitus, sellest võib saada hoopis ori. Muusikaline haridus oli vajalik selleks, et arendada lapses kui tulevases oraatoris rütmi- ja harmooniatunnet, pöörates tähelepanu häälele, intonatsioonile ning rütmilisele rääkimisele. Grammatisti jaoks on olulisim see, et hea õpilane saavutaks kõnes vabaduse, selguse, lihtsuse.

Plutarchos (46-120 pKr) - Plutarchos loob kasvatusteooria, mis põhineb iidsel kreeklaste mõõd ja harmoonia nõudel: peamine eesmärk on laste kasvatamine kõige ilusa suunas, eemaldades neist kõik, mis on inetu ja madal. Tema sõnul peab tõeline roomlane väärtustama üle kõige ühiskondlikku aktiivsust ja isamaa teenimist. Kasvatuses tuleb toetuda kolmele alusele: looduslikud eeldused, õpetamine ja harjutamine. Kasvatajaks tuleb valida vaid neid inimesi, kelles on koos kõlblusega ühendatud ka teadmised ja kogemused. Löömise ja muu julma kohtlemisega võib lastes esile kutsuda vaid laiskuse ja vastikuse töö vastu. Lapsi ei tohi vaimse tegevusega liialt koormata: kasvavale organismile on vajalik puhkus.

Teadmiste kinnitamiseks mängige seda flashcard mängu.

Kasutatud kirjandus:

Tilk, M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Pärnu: Pärnutrükk.