Hariduse sisu:
Ateena haridussüsteem on 6.-5. saj. eKr tekkinud haridussüsteem, milles oli ühendatud vaimne, esteetiline ja kehaline kasvatus. Nad kutsusid oma kasvatuse ja hariduse lõppeesmärgiks kalokagathiaks. Kahjuks polnud see täiuslik, kuna õpetati vaid poisse. Koolid olid õppemaksuga ja õpetajate eraalgatusel. Peredesse, kus oli kooliealisi poisse, palgati paidagogos ehk lapsesaatja. Ta oli üldjuhul orjastaatuses ja tema ülesandeks oli saata õpilast kooli ning tagasi.
Enne 7aastaseks saamist olid kasvatusvahenditeks selgitamine ja ettenäitamine, nendega käsikäes ka kehaline karistamine. Siia juurde kuulusid ka hirmutavad muinasjutud. 7aastaselt alustati muusakoolis (7-16) õppimisega. Juba selles vanuses hakati õppima relvakäsitlemise oskust, muusikat (laulmist ja mänguriistal mängimist) ning tantsu. See oli vajalik igale inimesele, kes tahtis osaleda religioossetel pidustustel, mida oli kreeklase igapäevaelus palju ning mis olid allutatud keerulistele rituaalidele. Samuti oli selgeks vaja saada oraatorikunst. Poissi valmistati ette praktilisele elule: ta õppis majapidamise juhtimist, jälgis põllutöid, teda tutvustati praktilise meditsiiniga.
Ateenas polnud klassikalisel perioodil õppimine juriidiliselt kohustuslik, kuid selle jälgimist peeti vanemate kohuseks. Platon oli isegi arvamusel, et kui vanemad ei olnud hoolitsenud laste harimise eest, siis on ka lapsed vabad igasugustest kohustustest oma vanemate ees. Juba V saj. eKr, Peloponnesose sõdade ajal olid ateenlased uhked selle üle, et nende hulgas polnud ühtegi kirjaoskamatut. Kuigi formaalselt organiseeritud koole oli vähe ja igaüks kasvatas oma lapsi, kuidas tahtis, nagu sellest kõneleb ka Aristoteles, siis koolitus sai sel ajal juba kollektiivse vormi ja lapsed koondusid gruppidesse, et õpetaja järelevalve all midagi õppida.
Kreeka õpetamise programm sisaldas omavahel võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsilist kasvatust. Platon nimetas kreeka haridust „keha gümnastikaks ja hinge muusikaks“. See tulenes kreeka kultuuri eripärast, kus haridust peeti muusikalise ja gümnastilise kasvatuse lahutamatuks ühtsuseks, mis pidi tagama ühtaegu füüsilise ja vaimse arengu. Ateenas püüti pikka aega hoida tasakaalus intellektuaalset ja füüsilist ettevalmistust. Juba V saj. eKr levisid aga paljud erinevad õppemeetodid ja -programmid.
Hakkas välja kujunema paideia – kasvatuse süsteem, mis kujundas tervikliku igakülgselt arenenud inimese. Selle mõiste üle on arutlenud nii renessansiaja humanistid kui ka 20. sajandi õpetlased. Kuigi õpetuse sisu üle vaieldi ning arvamusi oli palju, ei vaidlustanud keegi seda, et kreeka poisid peavad läbima õpetuse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures. Grammatist õpetas lastele lugemist ja kirjutamist ning andis edasi aritmeetika põhialused. Lapsed kirjutasid terava pulgaga vahaga kaetud puutahvlikestele – algul üksikuid sõnu, siis terveid fraase. Kui lugemine ja kirjutamine oli selge, mindi vanade autorite juurde. Peale seda lülitus õpetusprotsessi kitarrist, kes õpetas poistele eeskätt kitaaral või lüüral mängimise oskust, deklameerimist ja laulmist, esinemisjulgust, õiget rühti ja liikumist. Poisid pidid suutma religioossetel pidustustel väärikalt esineda ning mängima ja laulma jumalate auks nii üksi kui ka kooris. Kasvatuse ülejäänud osa oli pedotriibi teha, tema õpetas poisse palestras ja gümnaseionis, treenis neid jooksus, hüpetes, oda- ja kettaheites, rusikavõitluses ja maadluses, kusjuures treeniti innukalt, sest loodeti võita suured spordimängud.
Järgmiseks oli kõrgem üldharidus nimega gümnaseion (16-18). Õpetati grammatikat, retoorikat, võimlemist ja teisi seitsme vaba kunsti aineid. Sinna läksid õppima, kelle jaoks oli see rahaliselt võimalik ja kes tahtsid olla tulevased riigijuhid, filosoofid jne.
Efeebiteenistus (18-20) sisaldas endas sõjalist ettevalmistust. Efeebide füüsilist ettevalmistust korraldasid ja jälgisid pedotriibid. Didaskolosed – sõjalised instruktorid – jälgisid otseselt sõjalist ettevalmistust. Efeebide õppeprogrammi kuulusid jätkuvalt ka luule- ja muusikatunnid, sest ajateenijad osalesid riiklikel religioossetel pidustustel. Efeebid andsid vande, et ei häbista neile usaldatud relvi, ei jäta kaaslasi hätta ning et nad kaitsevad kodualtareid ja riigipiire.
Õpetaja rollist:
Õpetajad pidid juba õpingute alguses pöörama tähelepanu mitte ainult loetu kirjanduslikele väärtustele, vaid ka selle sisule, kangelastele ja nende tegevusele kasvatuslikust seisukohast lähtudes. Õpetaja pidi ka aitama õpilasel vahet teha hea ja halva vahel, et osata valida enesele õige elurada.
Ateena esimesteks filosoofideks-õpetajateks võime pidada Sokratest ja sofiste. Sokrates õpetas elava vaidluse kaudu ega esinenud elukutselise õpetajana. Tema õpetuse aluseks oli usk inimese heasse loomusesse. Inimese anded ilmnevad seda enam, mida enam inimene end tundma õpib. Sofistidest said aga esimesed õpetajad-professionaalid, kes võtsid oma õpetuste eest ka raha. Nende eesmärk oli valmistada riigile ette hea kodanik.
Filosoofia õpetajana oli kuulsaim Platon oma akadeemiaga. Ta nägi õpetajates mitte ainult oskuste edasiandjat, vaid eelkõige lapse üldist suunajat. Seepärast pidas Platon vajalikuks, et õpetajate tegevus tuleb allutada laiaulatuslikule ja hoolikale kontrollile.
Kreeka tsivilisatsiooni alguses oli juba selgelt näha kasvatuse tüüpi, kus noor ülik sai õpetust mõnelt vanemalt mehelt. Seda nimetatakse „Kreeka armastuseks”. Antiikaja Kreeka ühiskond pidas kõige kõrgemaks armastuse vormiks kirglikku sõprust meeste, õigemini täiskasvanud mehe ja nooruki vahel. See aitas kujundada teatavat laadi moraalset ideaali, mis omakorda pani aluse hellenistlikule haridussüsteemile. Selle armastuse eesmärk oli harida. Igapäevaselt saadi kokku ja oldi pidevas suhtluses. Vanem partner võttis noorema kaasa noortele lubatud paikadesse ja pidudele, lubas end jälgida gümnaseionis, aitas noorukil järk-järgult lülituda sotsiaalsesse ellu. Õpetaja uhkustas õpilasega ja vastupidi.
Kasutatud kirjandus:
Tilk, M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Pärnu: Pärnutrükk.
Trasberg, K. Kasvatuskultuurid ja -filosoofia. Kool ja haridus antiigis. Videoloeng. Külastatud aadressil https://panopto.ut.ee/Panopto/Pages/Viewer.aspx?id=798dcfd8-a6e6-478a-8a42-fdde56df5555
Ateena haridussüsteem on 6.-5. saj. eKr tekkinud haridussüsteem, milles oli ühendatud vaimne, esteetiline ja kehaline kasvatus. Nad kutsusid oma kasvatuse ja hariduse lõppeesmärgiks kalokagathiaks. Kahjuks polnud see täiuslik, kuna õpetati vaid poisse. Koolid olid õppemaksuga ja õpetajate eraalgatusel. Peredesse, kus oli kooliealisi poisse, palgati paidagogos ehk lapsesaatja. Ta oli üldjuhul orjastaatuses ja tema ülesandeks oli saata õpilast kooli ning tagasi.
 |
| Paidagogos poissi kooli saatmas. http://www.ime.gr/chronos/05/en/culture/3000education.html |
Enne 7aastaseks saamist olid kasvatusvahenditeks selgitamine ja ettenäitamine, nendega käsikäes ka kehaline karistamine. Siia juurde kuulusid ka hirmutavad muinasjutud. 7aastaselt alustati muusakoolis (7-16) õppimisega. Juba selles vanuses hakati õppima relvakäsitlemise oskust, muusikat (laulmist ja mänguriistal mängimist) ning tantsu. See oli vajalik igale inimesele, kes tahtis osaleda religioossetel pidustustel, mida oli kreeklase igapäevaelus palju ning mis olid allutatud keerulistele rituaalidele. Samuti oli selgeks vaja saada oraatorikunst. Poissi valmistati ette praktilisele elule: ta õppis majapidamise juhtimist, jälgis põllutöid, teda tutvustati praktilise meditsiiniga.
Ateenas polnud klassikalisel perioodil õppimine juriidiliselt kohustuslik, kuid selle jälgimist peeti vanemate kohuseks. Platon oli isegi arvamusel, et kui vanemad ei olnud hoolitsenud laste harimise eest, siis on ka lapsed vabad igasugustest kohustustest oma vanemate ees. Juba V saj. eKr, Peloponnesose sõdade ajal olid ateenlased uhked selle üle, et nende hulgas polnud ühtegi kirjaoskamatut. Kuigi formaalselt organiseeritud koole oli vähe ja igaüks kasvatas oma lapsi, kuidas tahtis, nagu sellest kõneleb ka Aristoteles, siis koolitus sai sel ajal juba kollektiivse vormi ja lapsed koondusid gruppidesse, et õpetaja järelevalve all midagi õppida.
Kreeka õpetamise programm sisaldas omavahel võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsilist kasvatust. Platon nimetas kreeka haridust „keha gümnastikaks ja hinge muusikaks“. See tulenes kreeka kultuuri eripärast, kus haridust peeti muusikalise ja gümnastilise kasvatuse lahutamatuks ühtsuseks, mis pidi tagama ühtaegu füüsilise ja vaimse arengu. Ateenas püüti pikka aega hoida tasakaalus intellektuaalset ja füüsilist ettevalmistust. Juba V saj. eKr levisid aga paljud erinevad õppemeetodid ja -programmid.
Hakkas välja kujunema paideia – kasvatuse süsteem, mis kujundas tervikliku igakülgselt arenenud inimese. Selle mõiste üle on arutlenud nii renessansiaja humanistid kui ka 20. sajandi õpetlased. Kuigi õpetuse sisu üle vaieldi ning arvamusi oli palju, ei vaidlustanud keegi seda, et kreeka poisid peavad läbima õpetuse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures. Grammatist õpetas lastele lugemist ja kirjutamist ning andis edasi aritmeetika põhialused. Lapsed kirjutasid terava pulgaga vahaga kaetud puutahvlikestele – algul üksikuid sõnu, siis terveid fraase. Kui lugemine ja kirjutamine oli selge, mindi vanade autorite juurde. Peale seda lülitus õpetusprotsessi kitarrist, kes õpetas poistele eeskätt kitaaral või lüüral mängimise oskust, deklameerimist ja laulmist, esinemisjulgust, õiget rühti ja liikumist. Poisid pidid suutma religioossetel pidustustel väärikalt esineda ning mängima ja laulma jumalate auks nii üksi kui ka kooris. Kasvatuse ülejäänud osa oli pedotriibi teha, tema õpetas poisse palestras ja gümnaseionis, treenis neid jooksus, hüpetes, oda- ja kettaheites, rusikavõitluses ja maadluses, kusjuures treeniti innukalt, sest loodeti võita suured spordimängud.
 |
| Treeningud. http://www.greece-is.com/train-like-an-ancient-greek/ |
Järgmiseks oli kõrgem üldharidus nimega gümnaseion (16-18). Õpetati grammatikat, retoorikat, võimlemist ja teisi seitsme vaba kunsti aineid. Sinna läksid õppima, kelle jaoks oli see rahaliselt võimalik ja kes tahtsid olla tulevased riigijuhid, filosoofid jne.
Efeebiteenistus (18-20) sisaldas endas sõjalist ettevalmistust. Efeebide füüsilist ettevalmistust korraldasid ja jälgisid pedotriibid. Didaskolosed – sõjalised instruktorid – jälgisid otseselt sõjalist ettevalmistust. Efeebide õppeprogrammi kuulusid jätkuvalt ka luule- ja muusikatunnid, sest ajateenijad osalesid riiklikel religioossetel pidustustel. Efeebid andsid vande, et ei häbista neile usaldatud relvi, ei jäta kaaslasi hätta ning et nad kaitsevad kodualtareid ja riigipiire.
Õpetaja rollist:
Õpetajad pidid juba õpingute alguses pöörama tähelepanu mitte ainult loetu kirjanduslikele väärtustele, vaid ka selle sisule, kangelastele ja nende tegevusele kasvatuslikust seisukohast lähtudes. Õpetaja pidi ka aitama õpilasel vahet teha hea ja halva vahel, et osata valida enesele õige elurada.
Ateena esimesteks filosoofideks-õpetajateks võime pidada Sokratest ja sofiste. Sokrates õpetas elava vaidluse kaudu ega esinenud elukutselise õpetajana. Tema õpetuse aluseks oli usk inimese heasse loomusesse. Inimese anded ilmnevad seda enam, mida enam inimene end tundma õpib. Sofistidest said aga esimesed õpetajad-professionaalid, kes võtsid oma õpetuste eest ka raha. Nende eesmärk oli valmistada riigile ette hea kodanik.
Filosoofia õpetajana oli kuulsaim Platon oma akadeemiaga. Ta nägi õpetajates mitte ainult oskuste edasiandjat, vaid eelkõige lapse üldist suunajat. Seepärast pidas Platon vajalikuks, et õpetajate tegevus tuleb allutada laiaulatuslikule ja hoolikale kontrollile.
 |
| Platon. https://matemaatikud.weebly.com/platoni-avastused.html |
Kreeka tsivilisatsiooni alguses oli juba selgelt näha kasvatuse tüüpi, kus noor ülik sai õpetust mõnelt vanemalt mehelt. Seda nimetatakse „Kreeka armastuseks”. Antiikaja Kreeka ühiskond pidas kõige kõrgemaks armastuse vormiks kirglikku sõprust meeste, õigemini täiskasvanud mehe ja nooruki vahel. See aitas kujundada teatavat laadi moraalset ideaali, mis omakorda pani aluse hellenistlikule haridussüsteemile. Selle armastuse eesmärk oli harida. Igapäevaselt saadi kokku ja oldi pidevas suhtluses. Vanem partner võttis noorema kaasa noortele lubatud paikadesse ja pidudele, lubas end jälgida gümnaseionis, aitas noorukil järk-järgult lülituda sotsiaalsesse ellu. Õpetaja uhkustas õpilasega ja vastupidi.
Kasutatud kirjandus:
Tilk, M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Pärnu: Pärnutrükk.
Trasberg, K. Kasvatuskultuurid ja -filosoofia. Kool ja haridus antiigis. Videoloeng. Külastatud aadressil https://panopto.ut.ee/Panopto/Pages/Viewer.aspx?id=798dcfd8-a6e6-478a-8a42-fdde56df5555
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar